KPMG ja AJNi vaidlus auditiväliste teenuste üle – tehniliselt keeruline vaidlus, kobarkäkk või poliitiline jõumäng?

Tallinna Ringkonnakohus tühistas 5. novembril 2021 audiitortegevuse järelevalve nõukogu (AJN) otsused alandada KPMG kvaliteedihinnet ja määrata distsiplinaarkaristus. Kohtuotsuse kohaselt peab AJN tagastama rahatrahvi 16 000 eurot ja hüvitama KPMG kohtukulud 20 060 euro ulatuses. KPMG ja AJNi vaidlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.04.2014 määrust (EL) nr 537/2014 ja selles sätestatud nõudeid avaliku huvi üksustele (AHÜ) auditiväliste teenuste osutamise kohta.

KPMG kohtuvõitu AJNi üle on kommenteeritud väga erinevalt. Advokaadibüroo Sorainen tõdes oma 12. novembri uudises, et AJN on seni tõlgendanud audiitoritele seatud piiranguid rangemalt kui teised riigid ja rahvusvahelised erialaorganisatsioonid ning sisuliselt välistanud pea igasuguste lisateenuste osutamise võimaluse. Samas väitis AJNi esindaja Siim Tammer Äripäevale antud kommentaaris, et ringkonnakohtu lahend sama hästi kui nullib kogu ELi määrusega kehtestatud keelatud teenuste raamistiku.

Küllap tekib KPMG klientidel ja koostööpartneritel küsimus, et kuidas juristid seda teemat nii erinevalt kommenteerivad ja mis on täpsemalt järelevalve etteheidete taga. KPMG on vaidlusega seotud küsimustes olnud alati avatud ega ole teinud saladust sellest, milliste teenuste osutamist AJN reeglite rikkumiseks luges. Allpool räägime lähemalt, millega oli tegemist ja kuidas juhtus nii, et kohtu silmis eksisid järelevalvajad KPMGle etteheiteid tehes neljast neljas lisateenuste osutamise episoodis. 

Õigusteenused

KPMG osutas oma AHÜst kliendile isikuandmete kaitse üldmääruse (GDPR) vastavuskontrolli teenust. AJN alandas KPMG kvaliteedihinnet, väites, et määruse nr 537/2014 artikli 5 (1) punkti g kohaselt on „õigusteenus seoses üldise nõustamisega“ (legal services, with respect to the provision of general counsel) keelatud auditiväline teenus. Üldine õigusteenus hõlmab AJNi väitel auditivälist üldist õigusnõustamist. KPMG juhtis kvaliteedikontrolli ja distsiplinaarmenetluse käigus korduvalt AJNi tähelepanu asjaolule, et määruse termin „general counsel“ on audiitorite eetikakoodeksis defineeritud kui kliendi juhtivnõuniku rolli asumine, mitte üldine õigusteenus.

AJN jäi aga oma seisukohtadele kindlaks, väites, et üldine õigusnõustamine on määruse mõistes keelatud teenus ja GDPR vastavuskontroll on üldine õigusnõustamine. Kui mõelda, et milles seisneb õigusnõustamise ja üldise õigusnõustamise vahe, on seal ilmselt keeruline üldse mingit vahet leida. Seega võiks lihtsustatult väita, et AJNi arvates ütleb määrus seda, et õigusnõustamine on lubatud, välja arvatud õigusnõustamine.

Pärast KPMG kohtusse pöördumist tegi AJN oma argumentatsioonis kiire kannapöörde ja lisas juurde põhjendi, et KPMG osutatud teenus oli kliendi jaoks niivõrd oluline, et see tõi kaasa teenuse mittelubatavuse. Huvitaval kombel see manööver AJNil halduskohtus ka õnnestus. Tegelikult ei oma õigusnõustamise olulisus määruse vaatenurgast mingit tähtsust, sest keelatud õigusteenused on määruses defineeritud vaid sisu kaudu ilma olulisuse printsiipi arvestamata. Ringkonnakohtul ei jäänud see õnneks märkamata ja kohtuotsuses öeldi välja, et keelatud õigusteenuste nimekiri pole teenuse olulisusega kuidagi seotud ning teenuse olulisus ja võimalik mõju finantsaruannetele on teemad, mida peab vaatlema eraldi. Ehk kui AJN väidab, et ringkonnakohus nullis ära määrusega antud piirangud, siis tegelikkuses tegi kohus pigem AJNle selgeks, et määruses loetletud kitsas keelatud teenuste hulk ei saa läbi AJN suva muutuda hoomamatult laiaks.

Õigusteenustega seotud keeldude valdkonnas on audiitorid kokku puutunud üksikute (enamasti endiste) rahandusministeeriumi ametnike seisukohaga, mille kohaselt keelab ELi määrus kõik õigusteenused. KPMG püüdlused saada selgitust sellist seisukohta toetava juriidilise argumentatsiooni kohta on seni luhtunud. Küsimus, mis siin tekkib on see, et kas määruse ja eetikakoodeksi termini „general counsel“ eesti keelde üldiseks õigusnõustamiseks tõlkides on teadlikult normi ebamäärasust kasvatatud ja tekitatud järelevalvele näiline võimalus keelatud õigusteenuste hulka meelevaldselt suurendada. Loodame siiski, et tegemist on ebaõnnestunud tõlkega, mitte teadliku normi moonutamisega tõlke kaudu.

Maksuteenused

Maksuteenuste puhul on oluline silmas pidada, et siin on teenuse lubatavuse hindamisse tõesti sisse toodud ka olulisuse printsiip. Keelatud on maksuteenus, mis on korraga nii a) otseselt finantsaruandeid mõjutav kui ka b) oluline. Seejuures peab audiitor otsese mõju olemasolul põhjalikult dokumenteerima sellise mõju olulisust.

Siit jõuame aga kurioosumini – AJN on KPMG kvaliteedikontrolli käigus asunud seisukohale, et iga maksunõustamine mõjutab finantsaruandeid otseselt, ning seega peab maksunõustamise mõju alati eelnevalt põhjalikult hindama ja see mõju tuleb dokumenteerida. Seda vaatamata faktile, et eetikakoodeks ja erinevad EL liikmesriikide õiguse allikad viitavad selgelt sellele, et otsene mõju finantsaruannetele on vaid teatud maksunõuannetel.

Vaatame korraks, mida tähendaks AJNi vaadete rakendamine audiitori igapäevatöös. Nii näiteks ei saaks auditi käigus vastata isegi raamatupidajate kõige lihtsamatele maksuküsimustele, kuna esmalt peaks küsimuse dokumenteerima. Seejärel peaks selle kohta koostama mõjuanalüüsi, mis tuleb lasta auditikomiteel üle vaadata ja kinnitada. Olenevalt auditikomitee koosolekute tsüklist saaks audiitor tulla raamatupidaja juurde tagasi mõne nädala või kuu pärast ja öelda, mida ta küsimusest arvab.

Eriti ohtralt saaks aga karistusi ja trahve välja jagada audiitorite korraldatavate koolituste puhul. Kui audiitor annab koolitusel AHÜst kliendile maksunõu või, mis veelgi hullem, vastab kliendi küsimusele, tähendab see ju automaatselt vajadust antavat nõu analüüsida ja selle mõju dokumenteerida (enne maksunõu andmist või küsimusele vastamist). Lisaks peaks koolitustel auditiklientidest AHÜd kuidagi ära märgistama, sest nende küsimustele vastata ei tohiks.

Õnneks otsustas ringkonnakohus kaine mõistuse kasuks, öeldes, et maksundusalase nõu andmine klientidele ei oma juhul, kui kliendid teevad ise otsuse nõuannete rakendamise kohta, otsest mõju finantsaruannetele. Hea oli ka see, et kohus märkas AJNi topeltviga, kus KPMGle heideti ette nõu andmist 45 euro suuruse summa kohta olukorras, kus auditi olulisuse määr oli 450 000 eurot. Kui AJN ei saanud aru, et nõustamine ei mõjutanud kliendi finantsaruandeid otseselt, pidanuks ta ometigi aru saama, et 45 eurot ei ole 450 000 euro suuruse olulisuse määra juures oluline summa.

Ka teise teenuseosutamise episoodi kohta, kus KPMG koondas kliendi jaoks kokku erinevad sisendkäibemaksu mahaarvamist puudutavad normid, märkis kohus väga õigesti, et KPMG poolt koostatud teoreetiline arutelu ei seondunud otseselt ühegi tehinguga ja sellest juhindumine oli täielikult kliendi otsustada, mistõttu ei olnud sellel analüüsil otsest ja olulist mõju auditeeritud aruannetele. Kui lähtuda AJNi tõlgendusest, oleks siingi tulemuseks ekstreemsus. Nii ei tohiks audiitorbürood oma klientidele müüa isegi maksukäsiraamatuid ega teoreetilisi õpikuid, kuna AJNi arvates mõjutab see kõik otseselt finantsaruandeid ja vajab eelnevat analüüsi.

Kolmanda episoodi kohta leidis ringkonnakohus, et kuigi analüüs puudutab konkreetseid tehinguid ja summasid, on siiski tegemist maksuseadustele, käibemaksudirektiivile ning maksuhalduri praktikale tugineva üldise kirjeldusega selle kohta, millised maksukohustused võivad tehingutega kaasneda, mitte nõuannetega tehingute korraldamiseks. Soovitusi on antud üksnes seoses maksuhalduritele esitatava dokumentatsiooniga ning needki on üldist laadi. 

Mille üle me üldse vaidleme?

Olukorras, kus AJN (Audiitorkogu allorganina) vaidleb sisuliselt ka Audiitorkogu enda metodoloogiakomisjoni ja juhatuse juhendite vastu, kuid teeb seda läbi KPMG distsiplinaarmenetluse, tekib paratamatult küsimus, et kas tegemist on üldse tõsiseltvõetava tehnilise vaidlusega või hoopis peidetud sõnumiga Audiitorkogu juhatuse suunas? Seda enam, et Big4 audiitorfirmadest tekkisid EL määruse teemalised vaidlused just nimelt kahel Audiitorkogu juhatuses esindatud audiitorbürool – Deloitte ja KPMG.

Kui KPMG väitis, et distsiplinaarmenetlus pole sobiv vorm kohalike koolituste või juhenditega katmata uute normide sisu selgeks vaidlemiseks olukorras, kus suur hulk tõendeid viitab AJNi valearusaamadele määruse tõlgendamisel, saime AJNilt vastuseks, et just see ja kohtus vaidlemine on parim viis tõe välja selgitamiseks. Tänaseks on vaidlus kestnud poolteist aastat ja selle hinnalipik ületab 10% audiitortegevuse järelevalve aastaeelarvest.

AJN on põhjendanud omapoolset jäikust ja KPMG karistamist muuhulgas avaliku huvi ja ausa konkurentsi kaitsmise vajadusega. Ringkonnakohtu otsus viitab aga vastupidisele – AJN on jõuliselt sekkunud audiitorfirmade vahelisse konkurentsi ja kahjustanud oma aluseta etteheidete kaudu KPMG mainet. Kui teised audiitorfirmad saavad lähtuda metodoloogiakomisjoni juhenditest (maksuteenuste mõju juhendi lk 5-7, õigusteenused juhendi lk 14-15), siis KPMG seda AJN arvates teha ei tohi.

Kurb on ka see, et kui Audiitorkogu kutseomavalitsuse haru maksustab audiitoreid, et pakkuda neile juhendeid ja metodoloogilist tuge, siis samal ajal maksustab audiitoreid ka AJN ja kulutab osa eelarvest sellele, et selgitada kohtutele, miks kutseomavalituse standardid ei oma tähendust. Meenub Krõlovi valm luigest, haugist ja vähist. Eriti kummaline on see, et kuigi AJNil on olnud võimalus esitada oma sisulised soovitused auditiväliste teenuste juhendi kohta (mis on alates juulist avaldatud Audiitorkogu kodulehel), on seni Audiitorkogu juhatusele esitatud vaid vormistuslikke tähelepanekuid. Äärmiselt kummastav on lugeda Äripäevast, et AJN kaalub Audiitorkogu presidendile helistamise või juhatusega kohtumise asemel Audiitorkogu ressursside kulutamist Euroopa Kohtusse pöördumise peale. Sisuliselt arutleb Audiitorkogu AJNi näol ju seda, kas kaevata iseenda peale seoses iseenda juhenditega, kuigi pealtnäha on surve all KPMG.

Loodame omalt poolt, et AJN suudab kohtuotsusest tingitud kaotuskibedusest kiiresti üle saada ning astuda ratsionaalsesse ja seadusi austavasse dialoogi nii Audiitorkogu juhatuse kui ka turuosalistega.