Tervisekriis on pannud paljude riikide rahanduse ja maksunduse suurte küsimuste ette. Mida praeguses olukorras oodata, rääkis Foorumile KPMG partner ja maksuteenuste juht Joel Zernask

Paratamatult on Covid-19 löönud suure augu riikide eelarvesse. Kas maksutõus on Eestis lähiajal vältimatu?

Inimestel on jäänud viimase aasta jooksul palju raha kulutamata ja majanduses on pigem oodata pandeemiajärgset tarbimisbuumi. Tõenäoliselt vallandubki pärast koroonaviiruse kontrolli alla saamist tarbimislaine, mis toob kaasa riikide maksutulude kiire kasvu. Mulle tundub, et riigikassa täitmiseks ei pea ilmtingimata planeerima maksutõusu. Laias laastus suureneb maksukoormus nagunii vaikselt. Teatud osa toetusteks jagatud rahast ja võlast katab aktiivsem tarbimine, kust laekub riigile käibe- ja aktsiisimaksu ning ettevõtte tulumaksu. Kusjuures tarbimise mõju on silmapilkne, kuna käibemaksu ja aktsiisitulusid lüüakse kokku kuude kaupa.

G7 juhid leppisid kokku, et kehtestatakse ülemaailmne 15-protsendiline ettevõtete tulumaksu miinimum. Kas see mõjutab Eestit ja kas see on märk suurematest muudatustest maksude vallas?

Eestist ei ole palju ettevõtteid, kellele kohalduks suurfirmadele mõeldud maksumäär, kuid kindlasti on see märk sellest, et mõeldakse muudatustele. Taustal on ka Euroopa soov ühtlustada maksupoliitikat, mis pole regiooni globaalse konkurentsivõime mõttes isegi halb mõte, ehkki praktikas on see keeruline. Sarnaste maksutingimuste puhul kaotavad väikesed riigid rohkem, sest suurema majandusega riikidel on gravitatsioonijõudu rohkem ja väiksema riigi pidamine on proportsionaalselt kallim. Ühiskond vajab samu teenuseid, ent kui nende tarbijaid on vähem, siis lähevad teenused riigile rohkem maksma.

EL vaatab oma plaanides kahte eesmärki: et süsteem oleks kergemini administreeritav ning läbipaistev. Juhul kui tulevad muudatused, siis peab Eesti teatud aja jooksul praegusest tulumaksusüsteemist ilmselt loobuma, sest kahte süsteemi pole võimalik pidada. 

Ükski maksumaksja muidugi ei kurda, et maksud on madalad, aga kas Eestis on valdkondi, mis on alamaksustatud? Ja kas teisal on maksud jõudnud taluvuse piirini?

Kui meie praegune tulumaksusüsteem 2000. aastal loodi, siis oli eesmärk meelitada siia kiiresti investeerima Skandinaavia ettevõtteid, kes tooksid kaasa oma ärikultuuri ja -tegemise oskused. Maksundus oli orienteeritud kapitalimahukatele ettevõtetele, sest puudu oli kapitalist, mitte tööjõust, mis oli väga odav. Nüüd on hoopis vastupidi – kapitali piisab, kuid töötajaid napib.

Selge on see, et Eestist ei saa kunagi suure mahuga tootmismaad. Meil on küll tasemel puidu- ja toidutööstus, laevaehitus ja veel mõned sektorid, aga Eesti võimalus on siiski pakkuda kõrge lisandväärtusega teenuseid näiteks tarkvaraarenduses ja biotech’is. Siin tulevad mängu tööjõumaksud, mis ei ole statistiliselt võetuna Euroopas ülemäära kõrged, aga just suurt väärtust loova tööjõu kaasamisel löövad maksud üle pea kokku. Sotsiaalmaksu puhul tuleb mõelda, kas kõiki töötamise vorme on mõistlik kindla määraga maksustada. Eesti proovis varem hoiduda erisustest, kuid füüsilise isikute tulumaksustamine pole sugugi enam nii lihtne kui aastaid tagasi, võtame kasvõi maksuvaba tulu arvestamise.

Kindlasti ei ole meil alamaksustatud valdkondi. OECD ja Euroopa Komisjon näitavad küll näpuga, et miks Eestis nii madal varamaks. Kuid see maks on terminatiivse iseloomuga ehk võib tekkida olukord, et inimene peab maksu tasumiseks sellestsamast varast loobuma. Palju inimlikum ja efektiivsem on maksustada lisandväärtust (nt tulu ja tarbimine) selle tekkimise või toimumise hetkel, selle asemel et koorida maksu passiivselt varalt.

Maailm muutub. Isikliku eluaseme, auto ja suvila soetamise asemel kasutatakse üha enam lühiajalise rendi võimalust. Kulud kaetakse tuluga, mis juba kuulub maksustamisele, lisaks tasutakse käibemaksu ning teenuse osutamisest tekkiv kasum on omakorda ettevõtja tasandil maksustatav. Ja miks peaks käegakatsutavatesse varadesse investeerimine olema kõrgemalt maksustatud kui finants- või krüptovarasse investeerimine? Seega minu meelest ei peaks Eesti minema vara maksustamise teed.

Kas meil võiks maksude kogumine olla parem?

Eestis on küllaltki hea maksudistsipliin, aga parandamise ruumi siiski on. Toon näite: pole saladus, et siin-seal töötatakse mustalt, sest tööjõule ja tarbimisele kehtivad maksud on liiga suured. Selleks et ettevõtja saaks 100 eurot kätte, tuleb küsida kliendilt üle 200. Riik võiks viia maksustamise talutavale tasemele, et tekiks motivatsioon töötada nii, et maksud saavad tasutud. Selles mõttes on ettevõtluskonto süsteem hea algus õiges suunas.

Toon siis kõrvale piirikaubanduse maksustamise, kus oli palju poliitilisi kirgi, aga alkoholi- ja diislikütuseaktsiisi langetamine tõi tagasi laekumised põhjapiiril ja vähendas raha väljavoolu lõunapiiril. Me ei ela vaakumis, vaid konkureerime naaberriikidega ning maksutulu saamiseks tuleb väga täpselt jälgida ja sihtida maksumäärasid. Nii läks ka nimetatud aktsiisidega, sest riigi tulude kasvu maksumäärade langetamisest võib väljendada üheksakohalise arvuga. Nagu ettevõtluses ei saa hinda tõstes alati suuremat kasumit, ei saa ka riigi eelarvepoliitikat juhtida konkurentsi arvestamata.

Saksamaal kehtis ajutiselt 2020. aasta teisest poolest pandeemia tõttu madalam käibemaks (19 asemel 16%). Kas ajutised maksumuudatused on asi, millele mõelda majanduse elavdamise mõttes?

Nagu öeldud, on Eesti regionaalses maksukonkurentsis teiste riikidega. Kas on mõistlik tarbimisbuumi ennustades käibemaksu tõsta või langetada? Esiteks on ajutine maksutõus halb mõte seetõttu, et ajutised asjad kipuvad olema igavesed. Teiseks: kui maks tõuseb, siis tarbija ei ole rumal, vaid leiab kauba hankimiseks teisi võimalusi, kasvõi internetikaubanduse kaudu. Kolmandaks oleks pärast piiranguid pisukestki värsket õhku saavat ettevõtjat eriti rumal maksudega kägistada, sest kannatab nii ettevõtja kui ka maksutulu.

Ilmselgelt on ajutine maksutõus halb, aga sama käib ajutise langetuse kohta. Makse tuleb juhtida ülimalt tähelepanelikult. Nii nagu firmad teevad oma hinnamuudatusi läbimõeldult, peab ka riik kaaluma, kuidas oma teenuste eest küsitavat n-ö hinda kujundada. 

2009. aastal, eelmise majanduskriisi aegu tõusis käibemaks 18 pealt 20%le ja see ei olnud ajutine. Kas käibemaksumäär on optimaalne ja kas võiks rohkem olla erisusi, nii nagu on praegu näiteks raamatutel?

Enamik käibemaksu erisustest, kui võtame näiteks toiduained või mõne muu kaubagrupi, on populistlikud, sest valdav osa neist ei jõua tarbijani. Näiteks kui langetada beebimähkmete käibemaks 15% peale, siis sellest 5%st jõuab tarbijani üks-kaks. Pealegi on sellega palju lisatööd, kui meenutada Tallinna müügimaksu kehtestamist, mis mõjutas käibemaksu arvestust, laomajandust, hinnasilte ja kõike muud, mida tuli muuta selleks, et 1% määraga maksu koguda. 

Aga kas ettevõtjaid võiks madalam käibemaks aidata, sest niimoodi kasvavad nende marginaalid, kui tarbija jaoks lõpphind ei muutu?

Kuna naabrite juures on käibemaks kõrgem kui Eestis (21% Lätis, 24% Soomes), siis meil ei ole mõtet seda langetada. Maksudega võib mängida juhul, kui reeglid on selged. Seda ei saa niisama proovida, vaid peab teadma mitu käiku ette. Seda peab oskama.

Kas Eestis on oodata varamaksu või luksusmaksu kehtestamist, et korjata riigieelarvesse niipalju raha kui võimalik?

Võrreldes teiste ELi riikide keskmisega on meil vara tõepoolest vähem maksustatud, aga see ei ole asi, mida peaks häbenema. Tegelik eesmärk on suurendada eksporti ja tuua nii Eestisse rohkem raha, kogudes selle pealt maksutulu. Ühest taskust teise tõstes ei saa rikkamaks.   

Kuid kardan, et vara- või luksusmaks on teema, mis kerkib tahes tahtmata varsti jälle üles. See tundub nii ahvatlev ja maksud on ju alati valimisdebattide üks põhiteema. Nii lihtne on populistlikke loosungeid loopida, jagada laskmata karu nahka ja koguda protestihääli nendelt, kes eluga rahul ei ole. 

Soomes jõudis rahandusministeeriumi töörühm hiljuti järeldusele, et kütuseaktsiis on parim moodus heite vähendamiseks ning maksustamise põhirõhk võiks minna auto registreerimise ja omamise maksult kütuseaktsiisile. See on n-ö Eesti tee, kuna meil on fookus kütuseaktsiisil. Kas see võib nii jääda või annaks automaks veel lisaefekti?

Väga raske küsimus. Aktsiisid võiksid auto kasutust reguleerida, aga siin on mitu aspekti. Eestis on hajaasustus ja paljudes piirkondades on auto ainus mõistlik liikumisvahend. Sel puhul on kallis kütus inimestele väga suur kuluallikas. Kui rõhk oleks uue auto registreerimismaksul ja odavamal kütusel, siis aitaks see tõenäoliselt maal elavaid inimesi. Teisalt aga ei osta nad just eriti tihti uut autot. Eesti autopark on üks EL-i vanimaid ja seda me ju ka ei taha, et registreerimismaksuga hakatakse pigistama autode müüki ja teenindust, mis on üks olulisi ettevõtlussuundi.

Olen pigem seda usku, et las aktsiis reguleerib autokasutust. Ennekõike tuleb diisliaktsiisi hoida madalal, sest maal sõidetakse palju diisliga ja seda kasutatakse laialdaselt kogu tööstuses, logistikas ja põllumajanduses. Aktsiisi tõustes lähevad piiriäärsed inimesed tankima sinna, kus on odavam. Keskkonnateema on kahtlemata oluline, aga sisepõlemismootoridki arenevad ja Eestis valdav põlevkivielekter paraku suurt loodussäästu ei anna.

Diislikütuse aktsiis tuleb jätta langetatud tasemele ka seetõttu, et juba praegu kipub meil kütus olema kallim kui teistes Baltimaades. Maksu tõustes raskeveokid siis enam siin ei tangi, mis tähendab otsest kaotust nii riigile kui ka ettevõtetele.

CO2-kvoodi hinnatõus on üks märk, et rohepööre toob kaasa muudatusi maksupoliitikas. Millised need võivad olla?

Rohepööre on Eestis kahe otsaga: Eesti Energia tegevus rajaneb põlevkivil ja nagu me teame, pole see sugugi mitte roheline. Samas on riigi tugi alternatiivenergiale, nagu päikese- ja tuulejaamade rajamine, väga positiivne. Ettevõtjad on suutnud rohelist energiatootmist arendada ja riik seda toetada. Küll aga tuleb öelda, et riigil võttis päikeseenergia toetuste põhimõtete väljatöötamine kaua aega, mis tekitas ettevõtjatele palju halle juukseid. Nemad olid stardipakul valmis päikeseparke käivitama, kuid polnud selge, kas äriplaan töötab. Tänaseks on siiski üldiselt süsteemid toimima saadud ja areng silmaga nähtav.

Maksupoliitika ja sihtotstarbeliste toetustega saab suunata inimeste ja ettevõtete tarbimisharjumusi. Meil on vaid üks planeet Maa ja viimase 100 aastaga inimese tekitatud keskkonnakahju tuleb vähemalt üritada vähendada või tagasigi pöörata.

Investeerimine on praegu üsna populaarne. Kas siin võib oodata maksumuutusi? Bideni administratsioon on juba sihikule võtnud krüptorahad.

Maksuregulatsioon on päris elust sageli aastaid või isegi terve kümnendi maas. Krüptovarade puhul ei ole paljud riigid suutnud seni lahti mõtestada, kas tegu on raha või varaga. Kui seda käsitleda rahana, siis selle väärtuse muutust ei maksustataks, aga kui varana, siis krüptovaraga millegi muu eest tasumisel tekib esmalt krüptovara võõrandamine (mille kasu on maksustatav). Lugematud krüptorahaplatvormid pakuvad praegu juba krediitkaarte, seega pigem on suund raha poole. Samas on seal nii palju vanu regulatsioone ees, et väga raske on ennustada, kuhu asi välja jõuab.

Teisalt oleks ju kummaline, kui n-ö pärisraha tehingud muutuvad järjest keerulisemaks üha kasvavate rahapesu tõkestamise reeglite tõttu ning samas kõrval eksisteerib teine rahamaailm (st krüpto), kus polegi peaaegu reegleid. Sellist tasakaalutust tuleb kindlasti vähendada, kuid seda ei saa teha rahapesu tõkestamise reeglite leevendamisega, vaid ainult krüptosektori reguleerimisega. Halb uudis enamikule asjaosalistele, aga valikut ka pole.