Valikust loobumine on samuti valik, kirjutab audiitorfirma KPMG partner ja nõustamisteenuste juht Hanno Lindpere vastuses Äripäeva arvamusliidrite küsitlusele.
21. sajand on pakkunud üllatusi nii majanduses kui ka poliitikas, kuid majanduskeskkonda suunavad siiski poliitilised valikud ja eesmärgid. Eesti puhul loovad raamistiku eeskätt globaalne keskkond ja Euroopa Liidu majandusruum ning alles seejärel saame küsida: millest meil lokaalses majanduses jõud üle käib?
Üks selle sajandi suurima toetusega poliitikuid on Filipiinide president Rodrigo Duterte ning see toetus põhineb otsesel muutusel inimeste elus. Muutused omakorda võivad olla suunatud kas negatiivse (kuritegevus) vähendamisele või positiivse (jõukus) võimendamisele.
Viimase näide on Saksamaa liidukantsler Angela Merkel. Jõukuse kasvatamise eeldus on stabiilsus ning Merkel pakub seda kuhjaga. Samas kaasneb stabiilsusega vähem valikuid ja aeglane reageerimine sündmustele.
Banaalne tõde
Veel selgemalt joonistub Merkeli pärand välja majanduses. Just Saksamaa, mitte Hiina, sõltub maailmas ekspordist kõige rohkem.
Tihti peetakse Saksamaa ühinemisjärgse majandusagoonia lõpetajaks Gerhard Schröderi reforme. Tõde on banaalsem: rikaste riikide majandusmootorit käitab juba viimased 50 aastat kütusena demograafia. Hiina ja Ida-Euroopa odav, töökas ja haritud tööjõud on olulisem faktor kui mistahes muu. Kiita tuleks ettevõtjaid ja investoreid investeerimisjulguse ning poliitikuid selle eest, et nad on suutnud ajalooliselt pretsedenditut jõukuse kasvu rööbastel hoida.
Kui Hiina ja Venemaa riigijuhid võivad enda rikkurid üles rivistada, siis USAs on olukord vastupidine. Ühendkuningriigi lahkumisega muutus ka Euroopa Liidu tuleviku majandusmudel selgemaks. Lõpptulemuse kinnistab valimistega rahvas, kelle arvukus ülemaailmselt endiselt kasvab, küll mitte meie lumises lähiümbruses.
Siit esimene majanduspoliitiline mõte: Eesti peab adekvaatselt reageerima teiste riikide poliitilistele valikutele. Merkeli otsuseid võib ja tulebki kritiseerida, kuid temalt on kindlasti õppida.
Üks kummalisemaid kultusi
Stabiilsus on reeglina illusioon. Üks huvitavamaid mõtteharjutusi pärineb briti ajaloolase Adam Tooze sulest. Kujutage ette 1929. aastal alanud suure depressiooni käsitlust kümneaastaste vahedega alates 1939. aastast. Iga kord jõuame väga erinevate tulemusteni sõltuvalt sellest, mis parasjagu maailmas toimub, mida oleme õppinud või unustanud.
Kompleksses läbipõimunud maailmas lihtsate mõttevälgatustega lahmimine on rumal ja tobe – nii siin kui ka mujal. Siit teine mõte: valikust loobumine on samuti valik.
Ebastabiilset süsteemi on mõistlik muuta stabiilsemaks ja stagneerunud institutsioone raputada. Eesti on muutunud viimase kümnendi jooksul palju investeerimiskesksemaks. Kui kõik investeerivad, siis kes tööd teeb?
Usk inimeste käitumise muutmisesse läbi seadusloome on üks kummalisemaid kultusi. Inimesed on isekad. Kõik toetavad rohepööret sõnades, kuid rahaliselt oleme paremal juhul nõus sellesse panustama paarkümmend eurot kuus. Kui sedagi.
Vastuvoolu ujumisel on mõtet vaid piiramatu energia tingimustes. Isegi Saudi Araabia riigieelarve pole piiramatu.
Viimaseks kolmas soovitus. Mõnede jõesängide voolu suunda me teame ning mõistlik oleks neid süvendada ja puhastada. Tehnoloogia areneb, teenuste osakaal majanduses kasvab ning Põhjamaade majandusmudel on kümnendi perspektiivis kindlasti üks elujõulisemaid.
Lõpetuseks statistikat. Saksamaa teadus ja arendustegevus moodustab 3,1 protsenti SKTst, USAs 2,8 protsenti, Prantsusmaal 2,2 protsenti ja Ühendkuningriigis 1,7 protsenti.
Äripäev küsis enam kui 400 Eesti arvamusliidrilt, ettevõtjalt ja juhilt: „Mida ootad või kardad tulevaselt valitsuselt? Kas ja mis peaks senisega võrreldes muutuma? Milline on sinu nõuanne tulevasele peaministrile? Kas on mõni konkreetne asi, mida soovid leida koalitsioonilepingust?“
Allikas: Äripäev