Skandaal? Kas edasilükkunud tulumaks on jäänud kajastamata? Skandaal? Kas edasilükkunud tulumaks on jäänud kajastamata?

Kas me oleme ikka õigesti aru saanud sellest, kas ja kuidas peaksid Eesti ettevõtted oma IFRS-aruannetes kajastama edasilükkunud tulumaksu? Edasilükkunud tulumaksu kajastamist IFRS-aruannetes reguleerib standard IAS 12, mis on kehtinud samal kujul juba aastaid. Eestile sarnase tulumaksusüsteemi rakendamise ajal Lätis tekkis aga ootamatu arutelu, mis on seadnud kahtluse alla Eestis kasutusel olnud edasilükkunud tulumaksu IFRS-aruannetes kajastamise põhimõtete õigsuse.

Tänaseni Eestis kehtinud praktika

IAS 12 paragrahv 52A ütleb, et riikides, kus tulumaksu maksmise kohustus tekib hetkel, mil makstakse dividende, kajastatakse edasilükkunud tulumaksu kasutades määra, mis rakendub jaotamata kasumile – Eesti ettevõtete puhul on see 0% ehk edasilükkunud tulumaks on alati 0. IAS 12 paragrahv 52B ütleb, et tulumaksuga seotud kandeid kajastatakse hetkel, mil kajastatakse dividendi väljamaksmise kohustus.

Nende kahe IAS 12 paragrahvi tõttu Eesti ettevõtted edasilükkunud tulumaksu ei kajasta ning tulumaksukulu tekib alles sel hetkel, kui dividendid välja kuulutatakse. Kõik see on olnud teada juba kaks aastakümmet ja mitte midagi pole siin tänaseni muutunud.

Kas midagi jäi kahe silma vahele?

Kui mitte midagi pole standardis IAS 12 muutunud, siis miks peaks muutuma kajastamine? Standardis IAS 12 on nimelt paragrahv 39, mille olemasolu on kas kahe silma vahele jäänud või on seda valesti mõistetud. Selle järgi tuleb kajastada edasilükkunud tulumaksukohustust investeeringutega (tütar-, sidus- ja ühisettevõtted ning filiaalid) seotud maksustatavate ajutiste erinevuste puhul, välja arvatud erinevused, mille puhul on täidetud mõlemad järgmised tingimused:

a) osaluse omanik suudab kontrollida ajutise erinevuse tühistamise ajastamist;

b) on tõenäoline, et ajutine erinevus ei tühistu lähemas tulevikus.

Ajutine erinevus on näiteks olukord, kus tütarettevõttesse tehtud investeeringu bilansiline jääkmaksumus erineb tütarettevõtte maksubaasist, milleks on tütarettevõtte jaotamata kasum.

Lihtne näide: konsolideerimisgrupp asutas aastal 2015 tütarettevõtte. See tütarettevõte on igal aastal teeninud kasumit 1 mln eurot ja igal aastal jaotanud kogu kasumi dividendideks kohe pärast majandusaasta aruande kinnitamist. On alust arvata, et tütarettevõte jaotab ka kogu 2018. aasta kasumi dividendideks.

Tütarettevõtte aruandes tulumaksukulu ei kajastata, kuna IAS 12 paragrahvide 52A ja 52B kohaselt on jaotamata kasumi pealt arvestatav tulumaks 31.12.2018 seisuga 0%. Tütarettevõte kajastab tulumaksukulu alles aastal 2019, samal päeval, kui dividendid välja kuulutab.

Emaettevõtte konsolideeritud aruandes tuleb aga 31.12.2018 seisuga kajastada edasilükkunud tulumaksukohustust 0,25 mln eurot, kuna samas suuruses tekib tulumaksukohustus tütarettevõttes kogu kasumi jaotamisel. Tütarettevõte kuulutab 2019. aastal omanikele välja netodividendid 0,75 mln euro ulatuses ja kajastab samal hetkel tulumaksukulu 0,25 mln eurot.

Veelkord: edasilükkunud tulumaksukohustus tuleb kajastada ainult konsolideeritud aruandes.

Praktikas võib olla aga olukordi, kus seda edasilükkunud tulumaksukohustust kajastama ei pea. Tuleb vaid vaadata, et paragrahvi 39 tingimused a) ja b) oleksid täidetud.

Kui oluline on see teema?

See teema puudutab vähemal või suuremal määral kõiki ettevõtteid, kes koostavad konsolideeritud IFRS-aruandeid. Kõik need ettevõtted peavad läbi mõtlema, kas nad peavad konsolideeritud aruandes kajastama täiendava edasilükkunud tulumaksukohustuse oma investeeringute pealt.

Mõni IFRS-aruannet koostav kontsern peab kajastama olulise edasilükkunud tulumaksukohustuse käesoleval aastal ja ma ei välista, et mõni on sunnitud oluliselt korrigeerima oma varasemaid aruandeid. Seetõttu võib see teema olla väga oluline mõnede börsiettevõtete ja nende investorite jaoks või muude IFRS-i kasutavate kontsernide jaoks, kelle finantstulemusi pidevalt luubi all hoitakse.

Mis nüüd edasi saab?

Me ei saa pead liiva alla panna ja teeselda, et seda vastuolu Eesti ja teiste riikide lähenemise vahel ei eksisteeri. See küsimus oli hiljuti arutlusel ka globaalsel suurte audiitorvõrgustike IFRS-ekspertide kogunemisel, kus võeti seisukoht, et Eesti seni kehtinud praktika ei ole vastavuses IFRS-ga.

Siiralt loodan, et see oluline info jõuab kõikide IFRS-aruandeid koostavate ettevõteteni, kes peavad läbi mõtlema, kuidas see uus teadmine nende aruandeid mõjutab. Saab olema huvitav jälgida, kuidas ettevõtted seda uut teadmist aktsepteerivad, kuidas nad standardi paragrahvi 39 rakendavad ja kuidas see Eestis seni kehtinud praktikat mõjutab.

Kui tahad rohkem selle teema kohta teada, siis 12. juunil korraldab KPMG Vitamiinihommiku, kuhu on oodatud kõik huvilised. Vaata kutset siit.